 | “Hirm” - romaan Heiki Vilepi esimene proosateos täiskasvanutele Ilmumise aeg: 25. jaanuar 2010 Lk-de arv: 266 ISBN: 978-9949-9032-0-7 Formaat: A-5 Kujundas Heiki Vilep Toimetasid Maia Tammjärv ja Piret Bristol Küljendas Artur Kuus Trükitööd: AS Greif Loe pdf-formaadis |
Sisust:
Nooremas keskeas mees Eric avastab ühel hommikul, et tal pole naist, autot, töökohta, raha ega suitsu. Tagatipuks elab ta esimesest suuremast linnast mõnekümne kilomeetri kaugusel metsa sees. Teda haarab hirm tuleviku ees. Eksistentsialistlikke mõtteid mõlgutades püüab ta olukorrast välja rabelda romaani kirjutama hakates. Oma teosesse fantaseerib ta iseenda mitmel erineval moel, mitme erineva isiksusena. Vahe reaalsusega on selles, et oma tegelasi ja nende hirme suudab ta erinevalt omaenda reaalsusest kontrollida. Vähemalt esialgu.
Raamatu tegevustiku hargnedes muutub kontroll tegelaste üle üha enam küsitavaks ja lõpuks muutuvad tegelased sedavõrd reaalseteks, et materialiseeruvad Ericu ellu. Tekib küsimus, kas fantaasia on reaalsem kui fantaseerija?
Romaani lõpus arenevad tegelikkuse ja väljamõeldise suhted veelgi kaugemale, nii et senist lugu raamistanud peategelase Ericu reaalsus muundub väljamõeldiseks. Seda ilmselt tükkis romaani pärisautori Heiki Vilepi endaga.
Raamatu kirjutamise käigus leiab peategelane endale nii töö kui elu mõtte. Hirmude põhjused on leitud, pahupidi pööratud, puust ette tehtud ja punaseks värvitud. Raamatu tegelased võivad kaduda. Nende hävitamisega autor romaani lõpupoole ka peaasjalikult tegeleb.
Lugeja mõtlemapanemiseks on nii mõnedki otsad lahtiseks jäetud. Täielikult mõistab romaani sõnumit ehk ainult see, kes analoogse sisevõitluse ise läbi teinud.
| Kirjanduskriitik Ott
Kilusk kirjutas sissejuhatuseks: See varitseb meid kõiki
Hetk, äratundmine, võpatus. Hämaruses ligihiiliv viiv, mille jooksul
asjade pealispind, see turvaline kattevari pudeneb koost, sulab nagu
oktoobrikuine lumi sooja vihma käes. Viigitud ülikondade ja siledate
kleitide alt ilmuvad nähtavale veri ja soolikad. Ligihiiliv surm oma
anatoomilises üksikasjalikkuses. Surm, mille puhul elundite bioloogiline
talitlus lõpeb, pärasool jookseb ohates tühjaks ja kopsud plahvatavad
veristeks kämpudeks. Ümbritsevad esemed saavad täpsed kontuurid,
sosistavad oma tähendusi ja keelduvad edaspidi olemast tuimad
rekvisiidid. Nipsasjad riiulitel. Kõikvõimalikud eetikakategooriad ja maotud viisakusavaldused känguvad, et anda ruumi peadtõstvatele kompleksidele ja hirmudele. Me tunneme seda armastuse lõppedes, kisendavas üksinduses, elu ürgargipäevastes ringkäikudes. Kõõmane pea langeb jõuetult käte vahele. Ma elan, liigun nagu käimapandud masin, aga miks? Kellele on seda vaja? On see mingi halb nali? Kõik on ju lõppkokkuvõttes tuhandeid kordi läbi tehtud ja läbi valutatud. Kõigest, mida kunagi nimetasime rõõmuks, jääb irooniline irvitus, valugrimass. Kes selle läbi elanud, ei näe enam kunagi maailma endisena. Ees seisab tee. Uus tee. Võta ja keera see kõik enese kasuks. Tee midagi suurt ja hullumeelset - kirjuta raamat, ehita metsa erootiline kuju või laamenda kusagil kõrtsis. Naudi seda, et sa tekitad hämmingut ja lase metafüüsilistel ühikutel voolata oma pangaarvele. Mis sellest, et seda kõike pole päriselt olemas, et see kõik on illusioon. Kui sa suudad enesele otsida tegevuse, millele pole ühest seletust, siis oled sa puudutanud igaviku ust... |
| Olavi Ruitlane kirjutab
tagakaanele nii:
See raamat on diagnoos. Ma kardan, et kui Heikile poleks jumala poolt
antud annet luua seda kõike kujundlikult, oleks me tublidel
kaitsepolitseinikel tegemist fruktiga, kes oleks oma inimlikkuse juures
ohtlikum ja läbinägelikum kui Polistshuk ja Pae tänava pommimees kokku. Kuradile ulme - just täpselt niimoodi inimese aju funktsioneeribki. Nagu seal on kirjas - kõik “esmane”, mis inimeksistentsiks oluline, on seal reas ka kõik ülejäänu ja abstraktne, mis inimesel “esmast” taluda avitab. Kohati esitab kujutelm end tõepoolest reaalsemalt kui fakt. Lugege vend Vilepit, pimedad! Valgus ei olegi nii hirmus! |
| Piret Bristol kirjutab tagakaanele
nii:
Naine, töö, raha, auto - mida hakkab peale mees, kes ühel päeval leiab
end ilma nendeta? Mis jääb alles, kui kõik näikse olevat kadunud? Just
sellistes olukordades sünnivad ameerikalikud superkangelased. Raamat,
mida hea lugeja käes hoiab, ei jutusta elule allajääjatest. Mul on hea
meel, et Tartus, Lõuna-Eesti kirjanduse keskpunktis on sündinud taas
põnevusega loetav ja suurepärane romaan, mis suudab haaravat
sündmustikku ülal hoida korraga mitmes paralleelmaailmas, ning et
sündinud on ka uus romaanikirjanik Heiki Vilep. |
Ärkamisuni
Põhiliselt lastekirjanikuna tuntud Heiki Vilep suudab üllatada. Lastelegi kirjutades ei ole ta mitte niivõrd lastekirjanik, kuivõrd iseendast ja oma elust kirjutav kirjanik. Tegelikult on Vilep vägagi autobiograafiline. Mida edasi, seda enam. Tema elus on olnud küllaltki palju kurve, kurbi, ent ka rõõmsaid ärkamisi. Ta on oma elu nii mõnigi kord pea peale pööranud. Ma ei räägi mitte ainult abieludest ja nende lahutamistest, ma räägin ka ametitest, mida ta on pidanud, kohtadest, kus ta on elanud, saastast, millest ta on kogenenumalt välja tulnud, muusikast ja kirjutamisest, mis teda on muutnud. Eelkõige aga mõtlemisest, mis sunnib teda pidevalt uuesti alustama. Tõsi, Vilep on ennegi kirjutanud „päris kirjandust“. Lastekirjandust, ulmet ja krimikirjandust meil ju tõsiseltvõetavaks ei peeta. Selle romaaniga püüab kirjanik tabada seitset või enamatki kärbest ühe hoobiga. Seda küllaltki lihtsustatud kirjaviisi keerulises konstruktsioonis. Filosoofilisest alatoonist ma siinjuures ei räägi, see jääb lugeja enda avastada.
Vilep on võtnud endale kaelamurdva ülesande. Ühendada kirjanikuksolemise hirmud ja pained eri þanride kokku kägardamiseks ja seejärel sulatustiiglis sulatamiseks, säilitades sealjuures raamjutustuse ahistava avatuse. Eesti kirjanduses senini olematus katsetuses, kus selitub seletamatus, ehkki hägusus säilub. Olmeproosat, þanriulmet ja krimkat ühendada iroonilislihtsustatud tervikuks pole sugugi lihtne. Eriti, kui eesmärgiks on ka loetavus. Kirjutada filosoofilise alatooniga romaani, kasutades alaväärtustatud þanride atribuutikat, pole kerge ülesanne. Selleks peab olema taju ja küllaltki täpset þanripiiride tundmist, kust saab edasi minna üldistavale hägustamisele, millest võib kooruda kujutluspilte, mis võivad võtta reaalsusestki õõvasemaid kontuure. Tegelikult kirjutab kirjanikust Vilep iseendast, kui inimesest, kelles mäslevad üheksa või enamgi „mina“ olnust, olevast ja tulevast. Osad nendest „minadest“ on tuvastatavad.
Järelsõna kirjutajal pole mingit tahtmist ega kohustust seda romaani dekonstrueerida. Lugeja lugegu nii, nagu tema sellest aru saab. Võib lugeda ju kolme või nelja erineva süþeeliinina, võib lugeda eluna, mis igal inimesel, nagu kirjanikulgi on ja jääb arusaamatuks, lahendamatuks mõistatuseks. Selleks mõistatuseks, mis sunnib igat inimest tegema seda, mida ta parajasti teeb, kirjanikku kirjutama sellaselt, nagu ta parajasti kirjutab. Ometi peab ka lugeja mõistma - nagu temalegi, on kirjanikule elu fantaasia ning fantaasia elu. Väljamõeldise ja elu vahel laiub reaalsusena uni ja igale lugejale annab kirjaniku kirjutatud raamat võimaluse unest ärkamiseks või vastupidi - väljamõeldisse, kui unne suikumiseks. Kellele surma-, kellele ärkamisunne.